reede, 15. märts 2024

Naistejutud

Kuidas läheb pre-meno- ja postpausil olevatel daamidel? :)

Ma olen alati olnud keskmiselt suurem higistaja, ilmselt stressi ja introverdi teemad. Ülemõtleja ja muretseja. Iga olukord, kus tuleb ennast natukene ületada, on see esimese reaktsioonina põhjustanud higistamise. See, et ma kodust väljudes (kui on oht, et tuleb müts ära võtta ja ruumis sees pikemalt olla) alati juukseid pesen, on juba legendaarne. No lihtsalt selline veider tüüp. Kui ei peseks, oleks teise päeva juuksed sellised rasvased, peadligi pulgad. No go minu jaoks, never!

Aga nüüd on mingi periood, mil see kõik kuidagi võimendub ja see tekitab kuidagi pööraselt palju ebamugavust. Toon näite. Kodukontoripäeval käin alati hommikujalutusringil. Kiire kõnd ja ca 30minutit. Peale seda sisuliselt läheb top, pesu, sokid, vahel ka vabaajapüksid kõik pesumasinasse. Eriti ligumärg on top või t-särk, oleneb, mis mul seljas tol päeval on. Kasutan ka kihilist spordiriietust vahel, et väidetavalt hingavam ja parem kui puuvillane, aga no mina ei näe vahet. Pessu lähevad mõlemad. 

Kui ma söön hommikust enne jalutuskäiku, siis tuleb riideid vahetada veel enne kui ma õue lähen, sest särk on läbimärg ja õue tuule kätte ma niiviisi ei läheks. 

Vahekokkuvõte ennelõunaks - 2 komplekti riideid :)))

Õhtul, peale tööd kui vähegi jaksan ja viitsin, lähen teisele ringile. Ja taas sama lugu, naastes riided pesumasinasse, ise pessu ja uued selga.

Kokkuvõte - 3 setti päevas, masin käib 2x nädalas nagu pesumajas.

Linnapäevad on autoga, seega minimaalne energiakulu riietumisel ja kõndimisel. Maja eest autosse, kontrikeldris välja, liftiga üles. Ainuke hommikune väljakutse on kuum jook ja ilma kohvita ma ei saa kuidagi hästi oldud. Seega pidžaamas kohvihommik, siis pessu ja tööle. Kontorist ma väljas ei käi päeva jooksul ja seal kuidagi saab nagu hakkama. Ja kontoris ma kasutan pluusidel või kleidil ka higipatju, need on väga abiks (kuigi apteek enam ei müü, viimati leidsin kuskilt netipoest). Selg võib minna märjaks, aga katsun minimaalselt energiat kulutada :)

Nüüd on miljoni dollari küsimus (arvestades pagasipiiranguid) - nädalane lähetus ja riietuskulu :))). OK, jalutusringid ilmselt jäävad ära, aga on plaanis tiimbuilding, külastus tehnoloogiakeskusesse, dinnerid igal õhtul kuskil paigas. Ma olen end kandiliseks mõtelnud ja nimekirju  teinud...  toppe juurde soetanud. Rinnahoidjad välja vahetanud (need polsterdusega on täiesti välistatud hetkel, mul on kogu aeg tunne, et korjavad higi ja hakkavad lõhnama). Lisaks see pidev tunne, et ma sõna otseses mõttes lõhnan veidralt ja kogu aeg tahaks värskendada, pesta. 

Siiber on kergelt juba :D

Ok, ma olen natukene talvisest 24/7 koeravalvest, magamatusest ja vähesest liikumisest ülekaaluline. Aga! Ma olen  oma regulaarse liikumisprogrammiga nüüd saanud kahe kuuga kaunilt 3,5kg alla ja ma tegelen teadlikult korralikult toitumisega. Nii et ses osas on veel arenguruumi, aga no me räägime siin vbla max 2-3 lisakilost, mitte kümnetest. Ma siiski kannan M suuuruses riideid ja liigun tempokalt, seega ma ei pea end paksuks.

Muidu on elu nagu lill. Unerežiimi sain jalutuskäikudega korda (see coachi antud soovitus kohe hommikul minna naturaalse valguse kätte minu meelest töötab), õhtul hilja ei söö. Mälu on parem ja üldine enesetunne samuti. 

Aga see üks ja ainumas, oeh. Kas mul on kaaskannatajaid? Ma lähen nüüd võtan pesust uue satsi riideid välja :D 


kolmapäev, 13. märts 2024

Juhendamisest

Saades inspiratsiooni Indigoaalase blogist panen kirja ka oma teise aasta juhedamise muljed. Mul on see eelis, et tegemist on hobialase regulaarse kursusega, kuhu peaksid põhimõtteliselt tulema inimesed, kellele tõesti meeldib käsitööga tegeleda ja kes on valmis uusi teemasid juurde õppima. 

Esimesel aastal ma pingutasin rohkem, ettevalmistusaeg, oma tööproovid, pildistamine juhendite tarvis, kirjandusnimestikud listidena lisalugemiseks, muisist mustrite maha joonistamine ja excelisse toppimine jne jne. 

Sel aastal on olnud pisut lihtsam, sest midagi on juba olemas, aga sisu peab ikka muutma. On samad inimesed ja paar uut, seega ei saa päris "vana rasva" peal liugu lasta. Aga rohkem iseseisvust olen küll andnud. Pusivad ise muisis pilte uurida ja siis mustrit maha võtta. Muidugi tegin ka ise kodus mustrid neile valmis, aga enne pidid nad omale mustri joonistama, et saaksime võrrelda. Alguses oli nurin, aga nüüd juba uurivad uusi :) 

Ootused on ka teised. Ma ei sunni nui neljaks igas tunnis uut teemat või etappi. Kulgevad omas tempos, aga samas ma ju tean, et liigne demokraatia tapab. Selles mõttes tuleb hoida tasakaalu ja natukene ikka torkida ka. Muidu meil ongi nii, et hooajaga saab vaid 1 teema selgeks!

Taust

I. soovitas, et uuri tausta. Seda ma esimesel aastal ka püüdlikult tegin. Enne kursust pidi iga osaleda soovija ühendust võtma, natuke endast kirjutama ja siis minult kursuse teemal soovituse saama. Alguses toimis, poole aasta pealt kui tulid kõik need "kellegi sõbrannad, trennikaaslasd jne", enam ei toiminud. Ei maksa loota, et sinu sõnum täpselt edasi antakse ja ootused täituksid (loe: koome kindaid). Nii sattus mulle kaks toredat vanaprouat, kellel ühel ei püsinud vardad üldse käes ja raskemad võtted olid liiga keerulised. Teisel läks kogu aur mulle telefonist oma käsitöö näitamisele (vene piraatlehtedelt pärit mustrite alusel erksad akrüülheegeldised ja lillelised titeasjad). Hea käega, kiire õppija, aga kaugel kursuse põhiteemast, milleks esimesel aastal ja ka praegu on siiski meie kohalik kudumispärand ja võtted. Kiidad, suunad tunni teema juurde, varsti jälle tabad end tema telefoni vaatamas ja viisakalt kiitmas. Väga suur väljakutse, kuidas inimesed teemas hoida :) Taustast poleks selleks hetkeks enam mingit kasu olnud.

Aeg

Seekord me ei saanud reedeõhtust aega (mis nagunii pidevalt kellelegi ei sobinud, sest reede õhtu, pere ja nädalaväsimus, üritused). Saime pühapäeva õhtu. Mina mõtlesin, et nüüd on kõigil olnud terve nädalavahetus perele, nädalast puhatud ka ja enne kui sinise esmaspäeva mõtted kohale paarutavad saame kenasti kududa koos ja jutustada. Selgus, et ei. Kellel oli kodus pühapäeviti saun, kellel suur väsimus (laupäeval oli pereüritus nt), kes lapsekarjas jne. Iga kord on keegi puudunud ja terve hooaja jooksul on vist olnud 2-3 korda kui kõik kohal. 

Samas, kes kohale juba tulevad, on nii rõõmsad ja see suur vastumeelsus kodust enese väljavenitamise osas on meelest hetkega. Aeg läheb jube ruttu ja tegelikult oleks kõigil energiat kududa ka 2h jutti. 

Aasta alguses proovisin ka aega vahetada. Et no vaatame siis teisi võimalusi ka ja äkki ruumid vabad. Meile pakuti 2-3 valikut ja tulemus oli see, et KÕIK olid miskiste trennidega kinni. Kel uhhuu koolitused a la helikausid jms jabur asi, mille 1 visiit kausikolina kõrval tukkudes maksab rohkem kui minul kuutasu :) Aga noh, ju lõõgastab ja on hea, mis siis ikka. Siis osadel rahvatants, eurütmika, eelkool jne jne jne. Mul on kohutavalt aktiivsed kudujad, te ei kujuta ette :) Seega - jäi ikkagi pühapäev. 

Materjalid.

Nagu kirjutasin, siis päris nullist kudumisteemat ei pidanud alustama, va mänguloomad, mida ma tõlkisin ja läbikudusin koos kahe näitega. Materjale loevad nad rida-realt ja kui ma juhtun tunnis olema loomingulisem, on kohe keegi, kes parandab - aga siin sa kirjutad ju nii!  Väga soojalt on vastu võetud Saara kudumiskooli videod youtube´is. Eelmisel aastal oli nipsakaid kommentaare, mis andsid nagu mõista, et ma üritan lihtsamalt läbi ajada. Aga no kui inimene puudub ja mul on tundide arv piiratud, vaja uue teemaga edasi minna, siis lihtsamad asjad tuleb ise kodus ära õppida. Nii palju raha ma ka ei küsi, et eratunnid ära kataks :D (nali). 

Ei oska alati täpselt juhendisse kududa.

Minu igavene teema. Kuna ma ise sageli lähen oma kudumishoos loominguliseks ja ei ole alati väga järjepidev, siis see ajab inimesed segadusse. Või on mul siis seda tüüpi kudujad, kellel ongi vaja täpselt sõna-sõnalt kirja pandud juhist. Mistõttu ma kuulen üsna sageli etteheidet, et kas sa JÄLLE tahad, et me oma peaga mõtleks! nt kunas pöial teha või küljekasvatus jne. Ok, seal on laias laastus reegel jah, aga no kui sa kood oma käele, siis sa proovid ju pidevalt nii ehk naa. ei? Ühesõnaga, ära improviseeri kui sa pole kindel, et sa inimesi sellega marru ei aja. Omale kodus kududes võid teha ühel päeval nii ja teisel naa. Peaasi et ise oled rahul :)

Nüüd ma ilmselt ajan inimesed vihale, aga see on konkreetselt paikvaatluse tulemus ja minu kogemus ehk  Ärisektor ja ülejäänud

Ma ei kritiseeri, inimesed on erinevad ja kulgevad omas tempos. Aga lööge või maha, kui inimene on ikkagi 20a olnud erasektoris, kus on tähtajad, tulemus ja koostöö, siis see mõjutab sind absoluutselt igas valdkonnas.  Ütle ärisektori taustaga inimesele, et järgmiseks tunniks oleks tore kui saaks kootud pöidlaavani ja ta teeb selle ära. Palavikuga, köhaga ja nohuga, tehtud. Ja tal on kohusetunne ning sund. Uskumatu, aga pean tunnistama, et ka minule jube tuttav. Millal on  vaja? Millal on tähtaeg, eksole :) 

Ja siis ülejäänud, kes tulevad tundi ja eelmise tunni asjad on tegemata, kodutööst rääkimata (mul on kuulutuses alati kirjas, et kursus eeldab kodus natukene töötamist, tunnist ainult ei piisa). Ja minu meelest ei ole see hull, teed tasakesi järele ja silmanurgast õpid uut teemat, eks. Aga ei, kõigepealt tuli mul tunni alguses tegeleda mahajääjatega, õpetada neid ja alles siis saame minna edasi uue teemaga. Ja ma ei osanud ka alguses head lahendust leida, et kuidas delikaatselt nad ootele panna. 

Õnneks on hetkel grupp selline, et suurem mass ise nõuab tähelepanu ja on hästi aktiivne, toimib mingi heas võtmes tasakaalustamine, mis on vesi minu veskile. Dominantsemad dikteerivad tempo, äkki nii see peakski olema? Ainutl millega ma veel maadlen on see, et kui ma küsin juhendamise eest kuutasu ja osaleja ei jõua sageli tundi, siis kuidas ma temalt jälle uue kuu eest raha küsin? Samas tingimused on teada, kuupäevad ja ajad samuti. Inimese enese vastutus? Mulle kõige raskem koht.

Ja siis muidugi minu lemmikteema - tulemused!

Ilmselt on see jälle see 20aastat ärisektori kogemust, mis minus praegu räägib ja mis mul hobialaselt sellel kursusel üks piinapink on. Ma ootan tulemust! Ma tahan, et inimesed saaksid asjad kursuse lõpuks valmis. Et me kogume kokku, teeme pilte, kiidame. Et on näha, missugune oli tulemus, mida saaks paremini teha või uuesti. Kas inimene on arenenud selle aasta jooksul või vajaks veel abi mõnes asjas. Ma näen, kuidas kõik alustavad. Näen progressi ja pisaraid, harutamisi ja uuesti alustamisi. Õhinat ja energiat. Ja siis miski juhtub, mis tõmbaks nagu draivimise maha. Kas see on loomulik progress või teen mina midagi valesti? Ei oska põnevust paar kuu jooksul üleval hoida ja lasen neil vaikselt kulgeda? Ei kiida piisavalt? Ei oska autoriteet olla ja ei tekita soovi püüda ja endast rohkem anda?  Ma ei suuda leppida sellega, et inimene ise ei taha näha tulemust. Ma tean, ilmselt ikkagi on asi minus ja sellega on raske leppida. See on minu selle hooaja õppetund - lase vabaks ja ära pressi inimestest naudingut välja. Maailm ei kuku kokku kui kinnast või sokk valmis ei saa :)

Kiida ikka, sest ta on jõudnud nii palju teha, ennast ületanud ja pingutanud. Kiida ja anna tunnistus. Kas nii? Miks ka mitte.

Ja siis see kohalkäimine. See on meil parem kui eelmisel aastal (rohkem ärisektorit, icc), aga ma ikka imestan (ma olen lootusetu, ma tean). Minu jaoks argument, et käisin reedel Tartus ja olen pühapäeval ka veel väsinud, tundub kuidagi koomiline. Aga no mine sa tea, äkki on inimesel tervisehädad, piinlikud kohustused, mida ei julge teisele mainida (kuri mees nt) või siis ongi lihtsalt mõnusam olla kodus ja mitte kuduma tulla. Tegelikult pole ju hullu, see on hobikoolitus. Ma ise ka vaevlen motivatsiooniga vahel, aga nagu öeldud - kui juba kohal oled, on alati nii tore ja protsess ise annab palju energiat! 

Nii et piinleme edasi. Praegu on jälle tunne, et järgmist hooaega vist ei viitsi, aga no naised juba räägivad ja on õhinas. Eks paistab. 

pühapäev, 10. märts 2024

Magus on pop!

 Kui sul on esivanem, kes iga kalendris oleva tähtpäeva puhul ootab külla ja tuleb siis tagatoast kotikesega, milles on nänn. Ja siis sahvrist lillekimp! Ja ta ootab ju sama vastu.. räägi siis inimestele magusatarbimisest, suhkrumaksust jne. 


Vabariigi aastapäev, sõbrapäev, naistepäev, kohe tulevad lihavõtted jne. Ma alles sain jaanuari lõpuks kõikide nende jõulu- ja aastavahetuse pakikestega ühele poole! 


reede, 1. märts 2024

Ukraina avastamine

Sattusin hiljuti Ringvaates nägema intervjuud, kus ühest tudengite etendusest rääkisid Anu Lamp ja kaks tema näitlejatudengit. Etenduseks siis "Ukraina avastamine", mängiti Salmes. Otsisin emotsiooni pealt pileti ja läksin kohale. 

Etendus oli omapärane, ma isegi ei nimetaks etenduseks. Sain intekast aru, et see oli neil kursusel üks paljudest projektidest ja siis otsustati, et seda võiks laiemale publikule ka näidata. Mul on alguses natu igav, meenutas koolides neid püüdlikult ettevalmistatud etluskavasid, kus kenasti riides noored, kladed käes veerand tundi sulle ajalugu jutustavad. Ma võitlesin isegi paar korda unega, sest minu viimase aja teema on see, et ma ei suuda väga pikalt suulist kõnet kuulata, ei jaksa keskenduda ja mõte hajub. 

Aga siis läks nagu paremaks. Teine vaatus oli juba nii hea, et nutma ajas. Teate, meie ajalugu on selle piirkonna kõrval kökimöki, ütlen ma teile. Nad on veel rohkem seal kahe olulise geograafilise territooriumi vahepeal nagu koridoris. Ja siis see viljakasvatus, mis kõigil pinnuks ja ihaluseks.

Muidugi ma tean horodomorist, aga mitte nii detailselt. Et maailmas oli suur depressioon ja Stalin pumpas piirkonnast välja maksimumi, lisaks sundkollektiviseerimine, ebainimlikud normid, kulaklus jne. Näljased sõid kõike, mis kätte juhtus, sh putukaid, koeri, oravaid. Oli lugusid isegi kannibalismist. Samas määrati hukkamissalgad samade kaasmaalaste seast, keda premeeriti leivaga. Pidid kaevama hauad, matma surnud. Et rohkem leiba saada, läksid auku vahel ka need, kes olid suremas, aga siiski veel hinges. Need numbrid olid ikka kohutavad. Miljon siin ja miljon seal, kümnendite kaupa.

Ja siis see Slovo maja keiss Harkivis. Õud. Kelleskil tuli idee, et viiks pealinna Kiievist üle Harkivisse, et Kiievis ei saa enam nende haritlastega seal hakkama. Rahvastik kahekordistus linnas ja ehitati palju. Ja siis mõeldi, et kirjanikel ja kunstinimestel võiks olla oma maja. 5 korrust, vannitoad, telefonid, keldrikorrusel lasteaed, katusel miskised moodsad lahendused. Stalin ise toetas rahastamist. Ja siis - paneme igale poole pealtkuulamisseadmed. Vahistamised algasid sisulislt kohe peale kolimist. Pea igal ööl voorisid mustad autod. Inimesed muutusid paranoiliseks, tegid enesetappe, sulgusid oma korteritesse, ei julgenud suhelda. Üks magas riietes, et äkki vahistatakse ööriietes või alasti jne. Hullumaja. Kuidas inimesi on võimalik hirmuga süstemaatiliselt ja pikalt survestada.. 

Muidugi ma tean neid meetodeid, see pole midagi uut, aga ikka ja jälle kuuled, KUI üle võlli annab ikka seda kõike keerata. Kurjusel ei ole piire. Mõtled, et oled kuulnud igasuguseid hulluseid ja lugenud kõige rõvedamatest asjadest maailmas ja siis tuleb ikka mingi seik, mis eelmised ületab.

Ja kõik need keelud keele osas. Nad on seal etenduses hästi detailsed, filigraanselt detailsed aastarvude, nimede, elulooandmete jms osas. Raske on pikalt jälgida, mulle ei jää selline tekst väga lihtsalt meelde, pigem mõned detailid ja üldmulje, mida see kõik tekitab. Ja siis see lugu, kuidas kõik on nende süstemaatiliste repressioonide tulemusena venelasteks tembeldatud. Avandardistid, kirjanikud, heliloojad, kunstnikud. Et kes on siis kes...  a la kuidas poolitada Gogolit? (Mõkola vrs Nikolai).

Nii et üldmulje oli mõjus, emotsionaalne, rusuv. Inimesed seisid püsti ja plaksutasid. Kuigi ma olen lugenud, et praegu pidid sageli publikus inimesed nii käituma, et kas alati on põhjust. See käis hiljuti sotsiaalmeediast läbi, ma ei tea, eile oli küll. Hästi emotsionaalne lõpp oli, aga mul ongi viimasel ajal silmad märjal kohal vist ka.

Aga mul on siiski hea meel, et ma minna otsustasin. Seal oli mida võtta ja meelde jätta. Kogukond peab kokku hoidma ja ise hakkama saama. Kahjuks oli see viimane etendus, ei saa teile soovitada seega. Mida ma aga mõtlesin, oli see, et diplomilavastus too vist ikka ei olnud neil, sest seal sa otseselt kellegi rollisooritust hinnata ei saa. Kõik on hästi ühtne ja ansamblis. Kui ma peaks selle järgi otsustama, et keda ma tulevikus laval tahan näda, siis mul ei eristuks hetkel keegi. Aga see vist pidi nii olema...

Meenutasin just, et diplomilavastusi kuidagi ei ole ammu sattunud vaatama. Viimati oli vist Arkaadia, kus Liisa Pulk mängis ja oma mänguga end minu mällu igaveseks keevitas. Eristus teistest ja oli näha, et temast midagi tuleb ja tasub silm peal hoida. Eilsest ei jäänud keegi niiviisi domineerima. Laulda nad muidugi oskavad, see oli äge. Aga tantsud, hmm, eestlasest ikka ukrainlast ju ei tee :)

Ahjaa, minu meelest see kursus on ikka täitsa Anu Lambi nägu ka. Kui nad oma imepikki ajalookroonikaid esitlesid, siis mul kangastus pidevalt Anu Lamp. 

Oli valgustav kolmtund. 

neljapäev, 22. veebruar 2024

Ajastud, põlvkonnad ja valikud

 Mul oli öösel jube palju mõtteid sel teemal, tõuse või üles ja blogi enne kui kõik lendu läheb. Aga siiski, ehk õnnestub kuidagi objektiivselt teemale läheneda. Kasvõi riivamisi.. 

Mis siis juhtus? Ootasin und ja kolasin siin und seal, sh X app´is (end. Twitter). Silma jäi üks postitus, millelel mitmesegaseid reaktsioone. No selline klassikaline vastandamine a la noored vs vanad, põlvkond see ja too, valikud, päästke planeet ja üleüldse võite kõik metsa minna, sest planeet ja noortel pole valikuid, oma kodu, sest raha on rikastel ja nendelt tuleb ära võtta, et asjad saaks korda, aga ega vist ikka ei saa ka, sest planeet. 

Jäin mõtlema, miks see mind nii kõnetas või kripeldama jäi. Omale tundub ju, et nõukaajast on oksendamiseni räägitud - mälestused, sugulased, teleseriaalid, dok filmid. Aga kogemus versus teadmine on kaks ise elukat, vist. 

Lihtsalt siis teoretiseerin:

Praegu: näiliselt või teoreetiliselt on inimesel hunnikute viisi võimalusi - soeta kodu, reisi, õpi siin või välismaal, vali töökoht, vaheta töökohta, saa arstiabi, tegele ettevõtlusega, hakka posijaks, riigivastaseks või mine kasvõi piketeerima. Eks. Demokraatia ja võimalused. Muidugi piiratud, vahel sünnimomendiga, vahel oma rumalusega, väga sageli majanduslike võimalustega. Selline näiline "uks-lahti-tunne", aga kuna mul on lähikonnast mitmeid väga positiivseid näiteid, arvan siiski, et ka kehvema sünnipositsiooniga isenditel on valikud. Tahe ja plaan peab olema, minu kogemus, ei prentendeeri üldistamisele. Lihtsalt kui 90ndatel ja nullindatel sündinud suur pere jõuab ilma papa toetuseta (emme on kultuurisektoris madalapalgaline) kõrghariduse ja rendikoduni, siis on see minu jaoks tõestus, et siiski saab. Vara täiskasvanuks, kooli kõrvalt tööle, õppima, reisima  jne. Kandikul kõike ja kõigile ei anta, seda kindlasti. Aga see on ju alati olnud, hoolimata põlvkonnast nii. 

Lapsepõlves: ma polnud isegi teadlik tol ajahetkel kui ma koolis käisin, et meil sisuliselt ei olnud võimalusi. Et kogu sinu elu piirduski ühe okupeeritud riikide territooriumide kogumiga, kus sa isegi mere äärde ei saanud minna alati siis kui tahtsid, saartest rääkimata (piiritsoon).  Oletan, et ka siis olenes, kuhu sa sündisid. Nn tublide tööliste peresse, kelle esivanematel polnud "plekke" või siis vaeste haritlaste omasse, kuid kes võitlesid end ametiühingusse (kus sai hüvesid nagu õmblusmasin, mööbel, autoostuluba, tuusik Jugoslaaviasse ja isegi mõnele korter paneelikas) või lausa parteibossi perre, kus kingi pühiti kahekümneviiekaga (näide elust enesest) ja käidi reisil samas kui klassiklaaslaste seas oli lapsi, kes ei söönud lõunat või käisid mitu aastat samade riietega. Mitte niivõrd sellepärast, et majanduslikud võimalused olid kehvemapoolsed, vaid lihtsalt ei olnud "õigeid inimesi õiges poes".  Reisimisest võisid vaid unistada, sest su vanatädi läks sõja ajal Kanadasse ja see piiras vanaema ülejäänud 11 õe-venna,  nende laste ja lastelaste valikuid. Alatiseks. Kahtlane element selline, ei saa.  


Millal me jõudsime sinna, et soov kelleltki midagi ära võtta või ihalus "kõik ühtviisi vaeseks" jälle teemaks on saanud? Mida see muudaks? Mitte kunagi ei tule ju see aeg, et kõik oleks  võrdsed* Ma ei taha vastandada, tean ju, et kõik on muutumises ja samas ka kordumises, kuigi väidetavalt spiraalselt. Mingid mustrid tulevad igas põlvkonnas uuesti ja uuesti päevakorrale, kohanemised on keerulised, sest kohanemine eeldab kahjuks ka loobumist, olukorraga leppimist, vahel või alati, ei teagi. Enese katkematu võrdlemine teistega tapab. Tahtmine versus vajadus, peaks haakuma ka planeediga eks. 

Ilmselt ma ei suudnud hetkel unise peaga oma öiseid mõtted täpselt kirja panna. Ja ilmselgelt elan ka ka omas sfääris, kus asjad ongi lihtsamad ja rahulikumad. See ka seletaks, miks mulle üldse see säuts silma jäi...  et saab ka nii mõelda, aga mida see reaalis siis tähendaks? 

Imelikul ajal elame. 

* ma räägin siin normaalsest kulgemisest, mitte ebaausal teel rikastunud tegelastest või kriminaalidest või muust jurast, mis elu segaseks ajab.